Tallinn - Pääsküla

On laupäeva õhtu. Istun teist päeva koos oma korterinaabri, priske porikärbsega ja mölutan niisama. Ärge mõistke mind valesti. Ma väga naudin oma uue mahedalt põriseva sõbra seltskonda, aga pikapeale muutub see siiski pisut üksluiseks. Kasvas tahtmine midagi põnevat ette võtta, et mitte kogu nädalavaehtust toas veeta. Miskipärast meenus ammune (juba seitse aastat tagasi tekkinud) mõte. Sõita jalgrattaga läbi kõik Eesti töötavad raudteejaamad. Otsustasin, et nüüd või mitte kunagi.Mulle meeldib öises linnas rattaga saõita. Tavaliselt teen seda sihitult. Sel korral omada kindlat teekonda tundus hea mõte. Ilm ei olnud samuti veel kuigi talvine. Eksprompt ettevõtmise elluviimiseks tundus reaalseim esimese liinina läbida lühim. Ainult Tallinas kulgev Tallinn - Pääsküla. Otsisin ratta ja fotovarustuse välja. Vaatasin arvutist, kunas järgmine rong sellel liinil Baltast väljub. Rongini oli veel aega. Tuli aega parajaks teha. Tegin seda kärbsega televiisorit vaadates.

Kas te olete märganud, et kui hakkate aega parajaks tegema, siis tavaliselt teete selle "liiga parajaks". Vähemalt minuga enamasti juhtub nii. Rongist mahajäämine terendamas viskasin viimased asjad kiiresti kotti ja täitsin joogipudeli. Haarasin retke oluliseima atribuudi, MP3 mängija ning tormasin rattaga õue. Sättisin klapid pähe. Kõlama hakkas Korn - Children of the KoRn  ( https://www.youtube.com/watch?v=PXc-_7P-uO8 ) Väga hea. Selline võitluslikkust ärgitav lugu. Täpselt see, mida on vaja, kui on pime, külm, sajab vihma ja sa pead kiirustama, et rongile jõuda.

Huhh. Jõuan kohale enne rongi väljumist. Plaan teha korralik pilt Balti jaamas langeb siiski ära. Rongi väljumiseni on ainult 4 minutit. Teen kiiresti käepealt paar klõpsu. Statiivi ei ole aega ülesse sättida. Teen nö portreepildi mind sõidutama hakkavast rongist.  Otsustan infotablood pildile kadreerida. Kahel pool rongi ja ülesäritatuna meenutavad nad  natukene helendavaid televiisori ekraane. Tundus sobilik. Oli ju televiisor ühek süüdlaseks, miks nii hilja jaama jõudsin. Las pilt jääda meenutama, et teine kord nii ei juhtuks. Ruttan rongile.

Rong on tühi. Minuga koos sõidab ainult noor ema koos kärus istuva lapsega. Loomulikult silman ka konduktorit. Kedagi teist ei paista olevat. Vahetame noore emaga kiirelt pilkude abil infot, kuhu ta soovib oma käruga liikuda ja kuhu mina vastavalt sellele saan oma ratta jätta. Võtan mugavas ja soojas rongis istet. Kuigi tean, et sõit viib ainult Pääskülani tekib ikkagi selline mõnus reisi alguse tunne. Klappidest kostab järjest mitu lugu Sigur Rósi kogumikalbumilt Hvarf/Heim ( https://www.youtube.com/watch?v=GU_dz-2yZ3g ) Hinge poeb millegipärast nukrus. Kirun endamisi, et ei võtnud raamatut kaasa. Järgmine kord kindlasti. Jään noort ema jälgima. Ta on lapse kärust välja tõstnud, kuna viimane avaldas seal istumise vastu valjut protesti. Mudilase jalad ei ole veel kuigi kindlad, kuid see ei takista tal proovimast erinevates suundades ringi joosta. Kindlasti tuleb  vajutada igat nuppu ja kõikjale oma näppe taha saada. Iga natukese aja tagant prantsatab ta mütsti pepuli. Tunnen hetkeks kohmetus. Viimaks on emal ebamugav, et ma neid niimoodi ainiti jälgin.  Mõistan, et muretsemiseks ei ole põhjust. Iga kord, kui ema on lapse taas püsti aidanud jääb ta pilk kuhugila kaugusesse tühjalt vaatama. Neil hetkedel ei ole ta tegelikult siin rongis, vaid kuskil mujal. Mingi ebaloomuliku radari mõjul teab ta aga alati, kui laps on jälle istuli vajunud või kuhugile valesse kohta näppe toppimas. Sel hetkel väljub ta oma tardumusest ja lahendab olukorra, et peale seda kohe oma maailma tagasi vajuda. Saates taas pilgu kuhugi lõppmatusse. Püüan mõistatada, millest ta mõtleb: *On ta tüdinud lapse kantseldamisest ja püüab mõistatada, kunas see kõik lõpeb, *mõtleb ta, milline õnn on olla ema ja loodab, et pisike liiga kiirelt pesast ei väljuks * mõtleb ta õhtustest toimetustest, mis kõik veel teha on, *Igatseb ta mehega kohtumist ja kallistusi. Kõik see on lähedal, aga samas siiski piinavalt kaugel *mõtleb, milline kasutu elajas see tema mees on. Kõik peab ise tegema, *kalkuleerib, kuidas kuu lõpuni rahadega välja vedada, *meenutab oma lapsepõlve *või on see lihtsalt  aeg tema enda jaoks, kus ta lühikese sõidu jooksul lihtsalt ei mõtle mitte midagi.

See on väike loetelu mida ma arvasin, et ta võiks mõelda. Igatahes mingi väike nukrus või väsimus tundus selles pilgus olevat. Kas magus nukrus/väsimus seda ma ei oska öelda. Ma loodan. Ta tundus hea ema olevat. Jälgitavad väljusid Hiiul. Pildistasin kiirelt infotablood, et dokumenteerida oma reisi algus. Kui nad veel rongis olid tundus see kuidagi imelik.

Maabun Pääskülas kell 19.33 Ma ei olnud varem süüvinud, aga enamustel uutel rongi peatustel on  nimesildid ainult paralleelselt raudteega. Kartsin, et see teeb pildistamise pisut keerulisemaks. Millegipärast arvasin, et  perrooniga risti  olevat silti on lihtsam pildistada nii, et ümbrust ka peale jääks. Eks näis. Pildistamise lõpetan 19.44 ja asun rattaga esimest lõiku läbima.

Teel Kivimäe peatuse poole satun kitsale pimedale tänavale. Ühel pool tänavat on mingid kahtlased garaažid, teisal halb valgustatus. Klappidest hakkab kostma vana hea Coolio - Gangsta's Paradise ( https://www.youtube.com/watch?v=N6voHeEa3ig ) Kujutan ette, kuidas kohe, kohe hüppavad pimedast välja Pässa 666 gängstad ja bicyclejackivad relva ähvardusel mu hinnalise 13 aastat vana jalgratta. Mul on üsna elav fantaasia ja ettekujutusvõime. Natuke kõhe hakkas isegi.

Kivimäl on kummaline raudteehoone. See inspireerib mind kohe pildistama. Märkan, et hoonel on muhedad klaasideta aknaraamid. Need mõjuvad kuidagi väga  koduakende moodi. Otsustan pildistada läbi raamide perrooni, et jääks mulje nagu  elan peatuse kõrval ja pildistan seda koduaknast. Need pildid tehtud asun pildistama jaama nii, et jääks näha  jaama silt. Jaam asub mäe otsas. Parim koht pildistamiseks tundub olevat mäe alt sõidutee ääres. Pildistamiseks pean ronima põõsasse. Otsustan pildistada nii, et kaadris jäävad esiplaanile põõsa oksad. Klappidest hakkab kostama Korn - Dead Bodies Everywhere ( https://www.youtube.com/watch?v=2QDhjprfgd4 ) Ma kükitan põõsas, on pime, kuskilt lähedusest kostab läbi klappide koera haukumist, inimesi ei ole ja siis veel see laul. Fantaasia hakkab jälle tööle, uuesti on pisut kõhe.

Pildistamise ajal ilmub jaama meesterahvas. Mind ta all põõsas ei märka. Lükkan igaks juhuks klapi kõrvast natuke eemale, et kuulda, kui ta peaks mind märkama ja küsima, mis ma seal põõsas passin. Mees on veendunud, et ta on üksi. Räägib omaette ja ümiseb vahele. Mitmel korral vaatab sõidugraafikut ja vannub. Peagi saabub rong ning mees sõidab sellega minema. Väljun põõsast, pakin varanduse kokku ja asun järgmise peatuse poole.  Kell on juba 20.40

Hiiul keeran fotokale ette teleobjektiivi. Mängin pika säri ja teleobjrktiivi zoomiga. Vihma sajab endiselt. Objektiivi vahetamiseks siirdun perrooni katuse alla. 

Ühe pildi tegemise ajal saabub jaama rong. Samal hetkel on minu aparaat veel säristamas. Ootamatult saan pildila ühe rongi sisemuse. Samal ajal jääb pildile ka rongi liikumine. Inimesed rongis ei tea väljas vihmas kügelevast minust midagi. Ma ei tea, kui hästi seda on pildilt näha, aga nad kõik on omas maailmas. Nutimaailmas. Pildistamise lõpetan ja liigun retkel edasi kell 21.17

Nõmme raudteejaam on imearmas. Siin on jaama nimesilte igas suuruses ja asendis. Hakkan pildistamisega pihta. Mulle saab selgeks, et lisaks oskustele jääb minus puudu fotograafile vajalikku heas mõttes nahaalsust. Jaama saabudes on perroonil kella alla ennastunustavalt kallistamas ja suudlemas noorpaar. Sellest oleks saanud ilusa (küll pisut magusa) pildi. Mulle aga tundus ebamugav neid pildistada ja häirida. Ennast kirudes jätsin selle pildi tegemata. Pildistasin seni, kuni nende rong tuli ja nad minema viis muid asju. Pildistamise lõpetan ja asun uuesti pedaalima kell 21.52 Teel Rahumäele kostub kõrvus Cypress Hill - Insane In The Brain ( https://www.youtube.com/watch?v=RijB8wnJCN0 ) Siis ma veel ei teadnud, et see laul on sissejuhatuseks Rahumä sündmustele.

Rahumäel otsustasin, et vahva oleks silti RAHUmäe pildistada läbi traataia ja okastraadi. Mis see muu ikka rahu sümboliks võiks olla, kui okastraat.

Ootamatult juhtub midagi väga jubedat. Kõige jubedam asi, mis võib üksi rattaga sõites juhtuda. Külm on teinud oma töö ja mu MP3 mängija aku saab tühjaks. Edasi tuli jätkata ilma muusikata. Oehh.

Seejärel juhtus järgmine sündmus. Pildistamise ajal märkasin juba kaugelt üht preilit, kes koledasti midagi kellelegi telefoni karjus. Rääkis midagi droonidest. Jõudnud jaama märkas ta mind üle kahe rea raudtee, vastas perrooni, aia ja turvaala. Tegin jaamast pilti eemalt Raudtee tn äärest. Meie vahemaa oli oma 30-40 m. Järsku ta hüüdis mulle midagi. Meie dialoog oli umbes järgmine ( N on tema ja M mina):

N: Hüüab midagi.

M: Kuidas palun

N: Eraelu on puutumatu

M: Mul on ees mõistmatust väljendav nägu

N: Eraelu on puutumatu. Mis sa filmid või.

M: Ei ma pildistan Rahumäe jaama.

N: Ma ei usu. Eraelu on puutumatu. Sa raudselt filmid. 

M: Ei ma tõepoolest ainult pildistan jaama.

N: Eraelu on puutumatu. Sul on raudselt siin kuskil droonid ka. Filmid droonidega, ma tean küll. Kindlapeale on droonid.

M: Jätan droonide osale vastamata. Ma tõepoolest ei pildista Teid. Ma ei liiguta kaamerat, te võite mööda perrooni edasi liikuda, siis ei ole te kaamera vaateväljas. Mulle endale sobiks samuti paremini, kui te kaadris ei ole. Ma tõesti ei tunne huvi Teie pildistamise vastu.

N: Eraelu on puutumatu. Sa oled kuskilt reklaamibüroost. Mis büroost sa oled.

M: Mõtlesin korra, et vastan KAPOst, aga otsustasin vaikida.

N: Eraelu on puutumatu. Kuidas sa üldse teadsid, et ma siin olen. Kas sa jälitad mind või?

M: Kuidas ma Teid jälitada saan, kui ma olin siin enne teid?

N: Eraelu on puutumatu.

M: Kuidas ma seda eraelu täpselt puudutan. Ma pildistan avalikul tänaval. 

N: Eraelu on puutumatu. Filmida ei tohi. Ma tean selliseid küll.

M: Neiu palun ärge karjuge. Praegu on öö. (meie vahelise kauguse tõttu tuli vestelda suhteliselt valjul häälel)

Ta karjus midagi veel, aga ma otsustasin ennast välja lülitada ja keskenduda pildistamisele. Seega mis ta edasi rääkis ma ei tea.  Ju ta ütles, et eraelu on puutumatu. Nähes, et minult reaktsiooni enam ei tule helistas ta uuesti kellelegi ja jätkas tema peale karjumist. Mina kirusin ennast, et miks ma üldse laskusin temaga vestlusesse ja reageerisin. Aga samas ette ju ei tea. Lootsin inmest rahustada. Kell 22.22 lõpetasin pildistamise ja sõitsin minema. Minust jäi ta sinna telefoni torusse röökima. Insane In The Brain. Entusiasmil ma langeda ei lasknud. Lõpp hakkas juba paistma.

Järvele jõudes oli väss peal. Väikene madalpunkt. Ühtegi huvitavat ideed ei tulnud. Tegin tiiru ümber oma endise töökoha. Vana Rahumäe noorteka. Lemmik maja töötamiseks. Heldimus tuli peale. 22.46 liikusin juba Tondi suunas.

Tondil mängisin tonti. Pildistasin jälle mäest üles. Poole särituse ajal toppisin oma näo kaadrisse, et see jääks kummituslikult läbi kumama. Samuti tundus vahva kontrast Tondi silt ja reklaam Paradiis. Jäädvustasin ka selle.  Eriti paradiisi tunnet just ei olnud. Las siis vähemalt on pildil selline feel. Jaama äärele kogunesid noored ning jälgisid mind. Kartsin juba, et peab jälle selgitama hakkama, mis ma teen. Nemad aga võtsid mõnusalt istet ja lihtsalt jälgisid mind. Ei mingeid kommentaare. Tundusid muhedad tüübid olevat. Pikalt ma pildistada ei saanud. Külm nõudis järgmise ohvri. Kaamera aku sai tühjaks. Ma teadsin küll, et külmas tühjenevad akud kiiremini ja kaasa oli võetud varuaku. Unustasin aga kontrollida, kas see on laetud. Ei olnud. Täis amatöör ikka, kui sedagi. 23.24 vurasin oma viimase pildistatava jaama poole.

Retke pooleli ei jätnud. Õnneks oli mul tahvelarvuti kaasas. See teeb küll väga kehva kvaliteediga pilte, aga otsustasin, et küll ma selle kuidagi "artsiks" muudan. Kiired jäädvustused ja asi tehtud. Mõtlesin, et olen teeninud väikese pausi. Pausi segas aga jällegi külm. Välgumihkel ei tahtnud tööle minna. Jupsisin sellega tükk aega käed külmast kanged. 

Seejärel saabus sisemine võitlus endaga. Otsem oleks olnud keerata  Liivalaia peale ja sealt koju. Samas plaani oli võetud jõuda uuesti välja Balti jaama. Peale mõningaid sisemisi heitlusi otsustasin iseloomu kasvatada ja nagu endale lubatud sõita koju tiiruga läbi Balti jaama (see heitlus kestis kogu selle tiiru jooksul) Külm ja väsimus oli tunginud kõikjale. 23.38 asusin oma "ümbersõidule".

Tagasi kodus võtsin ette terve programmi, et mitte haigeks jääda. Kuivõrd haigeks ma ei jäänud siis minu soovitused külmaga kontides toimetulekuks on järgmised:

1. Soe dušš.  Enne vetevoogu viskumist heitsin pilgu peeglisse. Nägu oli nagu oleks päikest saanud. Tumepunane ainult seal kus prillid ees olid oli nahk valge. Käed ja jalad olid külmunud. Vesi, mis ülejäänud kehale tundus mõnus ja soe tundus nendele osadele nagu keev vesi. Kannatasin välja ja varsti oli üleni väga mõnus. Välja ei tahtnudki tulla. Tühi kõht aga hakkas aina enam märku andma. Viimati olin söönud kella neljast. 

2. Peale dušši oli õige hetk panna keema teevesi. Seda oodates tundus mõistlik võtta üks pits Grapat

3. Jalga läksid villased sokid, kaela sall ja üll soe hommikumantel.

4. Tee valmis ei unustanud ma sinna lisada sortsu Vana tallinnat.

5. Seejärel tuli tegeleda tühja kõhuga. Soe supp ja sinepiga. Töötas hästi. 

6. Lõpetuseks mõnusalt diivanile kerra ja tekk ümber. Nagu ütleb maestro Onu Bella: Nüüd on aeg kõike meenutada.

Muide. Huvitav on see, et ainuke aeg, kui ma külma ei tundnud oli pildistades. Olin süvenenud ideede mõtlemisele ja aparaadi ning oma igeriku statiiviga möllamisele vist. 

Jäin oma ettevõtmisega rahule. Tea kunas järgmise liini ette võtan. Külmal ja pimedal talvel vast mitte. Loodan, et paus ei veni aastate pikkuseks. Tuleb ennast utsitada. Tallinn - Pärnu tuleb vist võimalikult ruttu läbida. Kas see liin mitte  varsti  käigust maha ei lähe.